Tervenemised
Viimasel
ajal räägitakse palju tänulikkusest, alistumisest, leppimisest... selle
mõjust olemisele ja elule. Uue ajastu õpetajad rõhutavad tihti, et
alustage tänamisega, seejuures olge tänulikud nende asjade eest, mis
elus olemas on ning ka selle eest, mida veel ei ole. Tänulikkus loob
tasakaalustava keskkonna, mis omakorda loob eeldused soovitud
tulemustele... ka imelistele tervenemistele
 |
| Elisabeth Heinrich © |
Kristiina, 27-aastane, lastega kodus:
Mäletan oma esimest hingamist, umbes viis aastat tagasi. Olin üsna
umbusklik selle suhtes ja ei teadnud mida oodata. Pisut raske oli ennast
lõdvestada ja õige hingamistehnika saada. Peale hingamist olin üsna
segaduses... Õnneks oli mul inimene kõrval kellega oma tunnetest
rääkida. See on väga oluline.
Tänaseks on hingamine minu elu pärisosaks saanud. Olen kahe lapse ema ning sünnitused on kulgenud ideaalselt (ilma sekkumisteta), paljuski oskusest ennast lõdvestada valu ajal ning õigesti hingata.
Usun, et enda sisse vaatamine on igale inimesele oluline. Olulised on andestamine ja leppimine minevikuga. Meil kõigil on lapsepõlvest kaasas mingid kogemused ja mälestused millest me ei taha rääkida ja tundub, et parim lahendus on need "unustada". Meie alateadvus on väga võimas, me ei teagi kui palju see endas kannab... Hingamine laseb vanadel mälestustel (mustritel, situatsioonidel) üles tulla ja siis on võimalik nendega tegeleda ning lahti lasta, andestada. See on parim tunne maailmas. Pärast valitseb meeletu rahulolu ja õnnetunne. Võin ausalt öelda, et mina olen õnnelik inimene, väga õnnelik. Minus on rõõm ja rahulolu eluga ja olen leppinud endaga. See on suur asi, kui hommikul tõustes tänad seda mis sul on ja kallistad endale kalleid inimesi...
Hingamine on parim lõdvestamise viis, kasvõi enese rahustamiseks mingis kriitilises situatisoonis.
See tuleb kindlasti ainult kasuks.
Sandra, 35-aastane, fotograaf : Jõudsin Katrini ning vabastava hingamise juurde ajapikku ja üsna käänulist teed mööda. Meie esimesest vestlusest ja hingamisest möödub peagi kolm aastat ning selle aja jooksul on toimunud üks suur ja oluline muudatus - olen saanud ISEENDAKS. Katrin on suurepärane peegel minule - leebe, aus, otsekohene, mõistev ja lõpmata elutark. Meie vestlused ning ühes hingamine on aidanud mul saada kontakti iseendaga, vabaneda minu elu harmoonilisust ning positiivset arengut takistavatest mõtetest, olen õppinud armastama tingimusteta ning suunama oma elu soovitud radadele. Mina olen õnnelik, minu lähedased on õnnelikud ja usun, et seeläbi saab ka kogu maailm õnnelikumaks. Mõtlen Katrinile armastuse, austuse ja tänulikkusega!
Laine, 37-aastane, raamatupidaja:
Puutusin esimest korda hingamistööga kokku mõned aastad tagasi.
Mäletan, et minu huvi selle eneseabi vormiga tuttavaks saada oli suur,
kuid veelgi selgemalt mäletan segadust, mis mind esimesel kohtumisel
Katriniga valdas. Ta palus mul rääkida iseendast, minu sees olevatest
tunnetest. Ma oleksin võinud rääkida ükskõik kellest või millest, aga
mitte endast! See tundus hirmutav ja mis arusaamatu oli – ma ei
tundnudki ennast, ei osanudki midagi rääkida. Lõõgastav hingamine
hakkas tagajärgi andma üsna pea. Tänu toetavale juhendamisele hakkasin
käima huvitaval teel, teel iseenda juurde. Tänaseks tean, et mul on
õigus tunda kõiki oma tundeid ning, et tundeid tunda on turvaline. Olen
õppinud tundma oma keha ja lugema tema märguandeid. Olen muutunud palju
rõõmsamaks ja julgemaks.
Ellen, 25-aastane, lapsega kodus: Enne hingamistööga kokku puutumist mäletan end kurvameelse inimesena. Mulle tundus, et minu elus on vähe vaheldust ja rõõmu. Hommikul silmi avades teadsin, et ees on ootamas päev, mis on täis kohustusi. Peas vasardas pidevalt „ma pean“, olles ära unustanud sõnadepaari „ma tahan“. Süstemaatiline hingamistööga tegelemine on paljuski muutnud minu elu. Täna tean, et mina olen see, kes valikuid teeb. Oma muredesse kapseldumine ning lähedastest eemaldumine ei paranda elukvaliteeti vaid mõjub vastupidiselt. Tunnen rõõmu kodust ja sõpradest, olen taasavastanud oma lemmiktegevused ning kõige tähtsamaks pean oskust enda jõuvarusid jagada ja suunata.
Sirli, 44-aastane, tööline: Niipalju, kui ennast mäletan olen olnud teadlik tundest, et ma ei meeldi iseendale. Ma ei osanud kunagi esitada küsimust, miks see niimoodi olnud on. Eneses oma välimusega rahulolematuse kandmine viis mind järjest sagedasemate konfliktideni eelkõige iseendaga ja seejärel mind ümbritsevaga. Hingamistööga tegelemine kaevas välja minu unustusse vajunud haavad ja hirmud. Oli oluline nende hirmudega silmitsi seista ning seejärel edasi minna. Edasiminek kulges tõusude ja mõõnadega, kord tundsin, et nüüd olen kinnismõtetest vabanenud, seejärel leidsin end aga uuesti vanades mõttemustrites vaevlemas. Mõistsin selgesti järjepideva töö tähtsust oma mõttemaailmaga. Olen enese leidmisel käinud maha pika tee, kuid tean, et avastamisrõõmu on minu jaoks veel küllaga.
Marju, 36-aastane, ettevõtja: Mulle ei olnud keegi kunagi öelnud: vaata oma käitumist kõrvalt. Ise pidasin end hästi toimetulevaks inimeseks, kellel on töökoht ja pere. Alles siis, kui lapsed suuremaks kasvasid ja minu suhted nendega kahjuks halvenesid, hakkasin ma võimalike põhjuste üle juurdlema. Tundsin end pidevalt närvilise ja kannatamatuna. Soetasin enesele erialast kirjandust kuid seal pakutavat ei osanud ma rakendada. Otsustasin nõustamise ja hingamistöö kasuks. Ei ole olnud lihtne iseend avastada. Üllatusega tõdesin, et olen pidevalt oma lastega autoritaarsel ja vähetunnustaval moel käitunud. Juba arusaamine sellest oli minu jaoks pool võitu! Tänaseks oleme lastega oma suhted taastanud ning olen nõus ütlemisega, et lapsed on kodu peegel.
Tänaseks on hingamine minu elu pärisosaks saanud. Olen kahe lapse ema ning sünnitused on kulgenud ideaalselt (ilma sekkumisteta), paljuski oskusest ennast lõdvestada valu ajal ning õigesti hingata.
Usun, et enda sisse vaatamine on igale inimesele oluline. Olulised on andestamine ja leppimine minevikuga. Meil kõigil on lapsepõlvest kaasas mingid kogemused ja mälestused millest me ei taha rääkida ja tundub, et parim lahendus on need "unustada". Meie alateadvus on väga võimas, me ei teagi kui palju see endas kannab... Hingamine laseb vanadel mälestustel (mustritel, situatsioonidel) üles tulla ja siis on võimalik nendega tegeleda ning lahti lasta, andestada. See on parim tunne maailmas. Pärast valitseb meeletu rahulolu ja õnnetunne. Võin ausalt öelda, et mina olen õnnelik inimene, väga õnnelik. Minus on rõõm ja rahulolu eluga ja olen leppinud endaga. See on suur asi, kui hommikul tõustes tänad seda mis sul on ja kallistad endale kalleid inimesi...
Hingamine on parim lõdvestamise viis, kasvõi enese rahustamiseks mingis kriitilises situatisoonis.
See tuleb kindlasti ainult kasuks.
Sandra, 35-aastane, fotograaf : Jõudsin Katrini ning vabastava hingamise juurde ajapikku ja üsna käänulist teed mööda. Meie esimesest vestlusest ja hingamisest möödub peagi kolm aastat ning selle aja jooksul on toimunud üks suur ja oluline muudatus - olen saanud ISEENDAKS. Katrin on suurepärane peegel minule - leebe, aus, otsekohene, mõistev ja lõpmata elutark. Meie vestlused ning ühes hingamine on aidanud mul saada kontakti iseendaga, vabaneda minu elu harmoonilisust ning positiivset arengut takistavatest mõtetest, olen õppinud armastama tingimusteta ning suunama oma elu soovitud radadele. Mina olen õnnelik, minu lähedased on õnnelikud ja usun, et seeläbi saab ka kogu maailm õnnelikumaks. Mõtlen Katrinile armastuse, austuse ja tänulikkusega!
Ellen, 25-aastane, lapsega kodus: Enne hingamistööga kokku puutumist mäletan end kurvameelse inimesena. Mulle tundus, et minu elus on vähe vaheldust ja rõõmu. Hommikul silmi avades teadsin, et ees on ootamas päev, mis on täis kohustusi. Peas vasardas pidevalt „ma pean“, olles ära unustanud sõnadepaari „ma tahan“. Süstemaatiline hingamistööga tegelemine on paljuski muutnud minu elu. Täna tean, et mina olen see, kes valikuid teeb. Oma muredesse kapseldumine ning lähedastest eemaldumine ei paranda elukvaliteeti vaid mõjub vastupidiselt. Tunnen rõõmu kodust ja sõpradest, olen taasavastanud oma lemmiktegevused ning kõige tähtsamaks pean oskust enda jõuvarusid jagada ja suunata.
Sirli, 44-aastane, tööline: Niipalju, kui ennast mäletan olen olnud teadlik tundest, et ma ei meeldi iseendale. Ma ei osanud kunagi esitada küsimust, miks see niimoodi olnud on. Eneses oma välimusega rahulolematuse kandmine viis mind järjest sagedasemate konfliktideni eelkõige iseendaga ja seejärel mind ümbritsevaga. Hingamistööga tegelemine kaevas välja minu unustusse vajunud haavad ja hirmud. Oli oluline nende hirmudega silmitsi seista ning seejärel edasi minna. Edasiminek kulges tõusude ja mõõnadega, kord tundsin, et nüüd olen kinnismõtetest vabanenud, seejärel leidsin end aga uuesti vanades mõttemustrites vaevlemas. Mõistsin selgesti järjepideva töö tähtsust oma mõttemaailmaga. Olen enese leidmisel käinud maha pika tee, kuid tean, et avastamisrõõmu on minu jaoks veel küllaga.
Marju, 36-aastane, ettevõtja: Mulle ei olnud keegi kunagi öelnud: vaata oma käitumist kõrvalt. Ise pidasin end hästi toimetulevaks inimeseks, kellel on töökoht ja pere. Alles siis, kui lapsed suuremaks kasvasid ja minu suhted nendega kahjuks halvenesid, hakkasin ma võimalike põhjuste üle juurdlema. Tundsin end pidevalt närvilise ja kannatamatuna. Soetasin enesele erialast kirjandust kuid seal pakutavat ei osanud ma rakendada. Otsustasin nõustamise ja hingamistöö kasuks. Ei ole olnud lihtne iseend avastada. Üllatusega tõdesin, et olen pidevalt oma lastega autoritaarsel ja vähetunnustaval moel käitunud. Juba arusaamine sellest oli minu jaoks pool võitu! Tänaseks oleme lastega oma suhted taastanud ning olen nõus ütlemisega, et lapsed on kodu peegel.
 |
| Elisabeth Heinrich © |
